Endiste kolleegide ja kaasteeliste järelehüüe 19. juulil meie seast lahkunud teatrikunstnikule Kalju Kivile.
Laiem avalikkus tundis Kaljut kõige paremini filmikunstniku ja -režissöörina. Meie jaoks oli tegu eelkõige hiilgava teatrikunstniku ja erakordse inimesega, kelle lahkumisest jääb suur ja sügav jälg meisse ja siinsesse kultuuriruumi. Jälg, mida on meie jaoks oluline kirjeldada juba täna, vaid mõned päevad pärast Kalju lahkumist, kuid mille tegelikud mõõtmed ja kontuurid selginevad alles aja möödudes.
Sest on, mida hoomata. Enne 1995. aastal Eesti Noorsooteatris (toonases Nukuteatris) peakunstnikuna tööle asumist oli Kalju jõudnud õppida ja teha juba mitut sorti kunsti alates vedurite juhtimisest kuni moeloomingu ja nukufilmideni. Oskuslik nii müüriladujana kui rätsepaametis, oli ta alati valmis töödele käsi külge panema, iseäranis siis, kui oli vaja leida parimat vormilist kooskõla lavastuse ideedega. Kalju kohalolus oli samaaegselt koos teatav huligaansus ja soojus, elurõõm ja sügavus, mis ei jäänud kellelegi märkamata. Ükski probleem ei olnud tema jaoks sedavõrd suur, et sellepärast enesevalitsust kaotada, ja hea huumoriga said seljatatud keerulisemadki mured. Kalju oligi kalju. Teinekord ka majakas, mille järgi elumeres joonduda.
Kunstniku ja loojana julge, energiline ja selgelt omanäoline, oli Kalju Kivi visionäär, kes iga lavastuse tarbeks omailma luua suutis. Tänu nukufilmitaustale oli ta ühtaegu detailitundlik ja tervikut tajuv, ning Kalju lavakujundused kui lõputud väikesed mängulised salakambrid, mille puhul kunagi ei teadnud, mis järgmise ukse või luugikese taga avaneb – on see siis jahmatav, itsitav, siiras, intrigeeriv, romantiline või miski, mida sa ise ka veel ei tea ega tunne. Igal juhul võisid kindel olla, et kui edasi otsid, võid osa saada suurest saladusest.
Kalju jäi alati kannatlikuks ja mänguliseks partneriks nii alles loometeed alustavale kui juba oma käekirja leidnud lavastajale. Tema nakatav loomiskirg ja inimlik soojus pakkusid julgustust ka paljudele teatris ja kunstis alles oma teed otsinud inimestele. Selle kaudu, kuidas Kalju töötas ja elas, õpetas ta, et inimese sisemist ja loomingulist arengut ei saa tiivustada ainult jõuga edasiliikumine, vaid ka olnu teadvustamine – läbi sündmuste ja atmosfääri, mida suudavad edasi kanda üksnes inimesed. Ka pärast 2011. aastal peakunstniku kohalt lahkumist jäi Kalju toetus endisele koduteatrile selgesti tuntavaks.
Oleme Kalju Kivile südamest tänulikud ühise loomingu, hoole ja armastuse eest.
Kaastunne lähedastele, kõikidele endistele kolleegidele ja ülejäänud kaasteelistele.
Mälestades
Eesti Noorsooteater
Nukuteatrimuuseum
Eesti Lavastuskunstnike Liit
